Sanctuarium on püha paik, mis ei ole seotud ühegi konkreetse kohaga. See on pelgupaik, mis kaitseb meid tänapäeva maailma kaose eest. Kaitstud ala, kus inimene ja loodus saavad koos eksisteerida. Turvaline varjupaik, kus saab mõtiskleda, mediteerida ja segamatus üksinduses palvetada. Kujutage nüüd ette, et leiate säärase väega paiga sügaval eneses.
Maailm näib meie ümber kontrollimatult edasi sööstvat ning meie püüame kannul püsida. Tempo tõstmiseks heidame kõrvale kõik, mis võib seda aeglustada. Katkestame suhted nendega, kellega siin maakeral koos elame, uskudes ekslikult, et saame hakkama ka ilma nendeta. Samal ajal unustades, et kõik on olnud alati üksteisega seotud.
Omaenese püha paiga avastamiseks peab leidma tee, kuidas maailma kiirust vähendada. Peaksime sirutama välja oma käed ning lõpetama kas või hetkekski tormamise. Hoides kinni tõelistest väärtustest, võime takistada olulisel libisemast meie sõrmede vahelt. Ning seda peame me tegema ikka ja jälle, nii tihti kui võimalik.
Looge oma kätega.
Lihtsaim viis endasse süvenemiseks on teha midagi oma kätega. Otsige mõni käsitöömeister, kunstnik või keegi teine, kes oskab oma kätega midagi luua. Sõbrunege mõne puusepaga, kes näitaks teile, kuidas nikerdada puitu. Õppige pottsepalt, kes tunneb savi saladusi. Hakake kangru õpipoisiks, et lõimida oma elu taas tähendusrikkaks. Kohtuge mungaga, kes näitaks teie kätele, kuidas palvetada. Paluge oma vanaemal kutsuda end tema kööki. Laske naabril näidata endale, kuidas kasvab tema aed. Puudutage maailma!
Inimesed, kes teavad, et käed võivad kutsuda esile imelisi muutusi, on kadumas. Kui nende oskused on kadumas, hakkame ka unustama, kuidas peaks maitsema toit, tunduma käes puit, vormuma savi. Kui ühel päeval on kõik need inimesed kadunud, ei suuda me enam ka oma maailmast kinni hoiad. Seega peame neile andma aega oma oskuste õpetamiseks meile. Ainult nii võime avastada võlukunsti, mis on kogu aeg meie kätes peitunud.
Hetkest, kui teie käed teavad, mida teha, näete, et pea ning seejärel ka süda teavad seda samuti. Olles läbi teinud muudatuse, võite nüüd ise aidata teistel leida nende kätes peituvat väge.
Lisage maailma ilu.
Lisage oma uute kätega maailma ilu. Aidake teisi, kes seda teevad! Millal iganes on teil vaja midagi poest osta, valige igava asja asemel ilus, tavalise asemel ainulaadne, masstoote asemel käsitsi valmistatu. Peame olema ettevaatlikud, et me ei kulutaks ära maakeral leiduvat võrratut ilu. Peame koos pingutama selle nimel, et säiliks taime- ja loomaliikide ning kultuuride piiritu rikkus. Igaühest meist peaks saama selle ühisloomingu kaasautor.
Eestlastel on kaunis rahvalaul, mis algab sõnadega „Igav on olla iluta”. Elu ilma iluta ei ole lihtsalt igav, vaid see ei ole innustav. Ilu innustab leidma teed pühamusse. Kui olete aga ükskord kohale jõudnud, aitab just ilu leida osaduse pühamast pühamaga.
Anna enam kui võtad.
Elas kord üks erak, kes tahtis leida lihtsaid sõnu, mis võiksid muuta maailma paremaks. Pärast igapäevast mediteerimist kirjutas ta leitud sõnadest parimad üles oma erakla seintele. Kui need sõnad ei tundunud enam õiged olevat, kustutas ta need ning naasis oma otsingute juurde. Kui vana erak oli surnud, leidis üks kauge naaber, kes mattis tema surnukeha, eraku arvatavalt viimased sõnad „Anna enam kui võtad”.
Abikäsi.
Kui meie töö on hästi tehtud, peaksid leidma sanctuarium’i meie raamatute igalt leheküljelt. Originaal on käsitsi kirjutatud ja illustreeritud käsitsi valmistatud paberile keskaegseid tehnikaid kasutades. Kõike seda on tehtud kloostrikunstide säilitamisele pühendatud töötubades Labora. Oleme andnud endast parima, et et meie raamatud saaksid ilusad ja et võiksime need teile kinkida.
Kui teil pärast seda kõike on ikka raskusi oma püha paiga leidmisega, on veel üks asi, mida võid proovida. Tulge Tallinna vanalinna ning külastage Ukraina Kultuurikeskust ja selle kõrval asuvat Kreeka-Katoliku kirikut. Siin, leiad tõelise Sanctuarium’i, mille ehitas käsitsi kunstnik Anatoli Ljutjuk ühes oma sõpradega.
Selles loomingulises Sanctuariumis leiate meie raamatute originaaltrükid ja saate külastada väikest kirikut, mis on pühendatud Kolmekäelisele Jumalaemale. Kolmekäeline Jumalaema on kõigi alusetult süüdistatud ja tagakiusatud ning süütult kannatanud elusolendite kaitsja. Neitsi väljasirutatud käed on valmis andma varju ükskõik millisele kaitset vajavale olendile, olenemata selle liigist või päritolust.
Meil, kes me töötame siin Sanctuarium’is, on ühine eesmärk: tuua inimeste igapäevaellu tagasi vaimsus. Lõppude lõpuks on keha ilma hingestava vaimuta surnud ja elutu asi. Varjul pühakojas võivad kõik elu vormid – inimesed, taimed või loomad – õnnelikult elada. Ükskõik kus te ka neid ridu lugedes ei oleks, loodame, et liitute oma püha paiga otsingutel meiega.
Ja jätke meelde, et kui teil läheb eales vaja abikätt, siis Kolmekäeline Jumalaema on valmis ulatama teile ühe oma kätest.