Kuidas sai Jumalaema oma kolmanda käe

See on lugu sellest, kuidas sai Jumalaema oma kolmanda käe ja miks Johannese-nimelist meest tuntakse püha Johannesena Damaskusest.

Ajal, kui Bütsants oli Idamaade kõige võimsam riik, tõusis seal troonile keiser Leo Isaurlane. Karmi ikonoklastina uskus Leo III piibli kümne käsu sõnasõnalisse tõlgendamisse, mis keelas ebajumalate, sealhulgas ka ikoonide kummardamise. Ja nii andis Leo III käsu, mis nõudis kõikide ikoonide hävitamist kogu Bütsantsi impeeriumis.

Naabruses asuvas Damaskuse kalifaadis hakkas moslemist kaliifi kristlasest nõunik Johannes saatma kõigile tuttavaile kirju, kus selgitas, et ikoonide austamine ei ole ketserlus, vaid hoopis püha tegevus.
Ta esitas oma argumendid kolmes traktaadis „Kaitsvad kokkulepped Pühapiltide laimajate vastu“, mida levitati Rooma heakskiidul ning mille abil muudeti paljude usuvahetajate meel. Iga kirjatöö seadis Leo ikonoklastilised vaated uuesti kahtluse alla.
Olles kuulnud oma autoriteedi niisugusest õõnestamisest, sattus Leo III raevu. Kättemaksu haududes leidis keiser mehe, kes oskas järgi teha nii Johannese käekirja kui ka tema allkirja. Leo III maksis võltsijale, et too kirjutaks Johannese nimel võltskirja, adresseeritud isiklikult Leole. Võltskirjast võis lugeda, et Johannes oli teadlik oma linna kaitsesüsteemi nõrkadest kohtadest ning oli valmis seda teavet jagama Bütsantsi kristliku keisriga aitamaks teda Damaskust vallutada. Keisri agendid kandsid hoolt selle eest, et võltsitud läkitus satuks moslemist kaliifi kätte.

Kirja silmanähtavast reeturlikkusest vihale aetud kaliif ei teinud kuulmagi Johannese kinnitusi oma süütuse kohta. Kaliif ajas Johannese õukonnast minema ja käskis tal reeturliku kirja kirjutamise eest parema käe maha raiuda. Kaliifi korraldusel riputati Johannese parem käsi üles Damaskuse linnaväljakule, et näidata kõigile, milline on reeturi palk, olgu ta kaliifiga nii lähedane kui tahes. Mõni päev hiljem saatis kaliif oma käsilastega patuse käe Johannesele tagasi, et korda saadetud tegu talle meelde tuletada.

Koduseinte vahel pelgupaiga leidnud Johannes aga palvetas oma õnnistatud Neitsi Maarja ikooni ees, paludes tal käsi taas terveks teha. Olles nõrkemiseni palvetanud, vajus Johannes raskesse unne, surudes magadeski maharaiutud könti käsivarre vastu. Ärgates kuulis Johannes naise sosinat: „Sinu haav on paranenud. Sa võid oma kätt kasutada.” Johannes vaatas oma mõlemat kätt ja nägi, et jutt vastas tõele.

Kui uudis sellest imeteost Damaskuses levis, hakkas ka kaliif Johannese süütust uskuma ning pakkus talle uuesti nõuniku kohta. Kuid Neitsi Maarja poolt terveks ravitud Johannes otsustas pühendada ülejäänud elu Jumala teenimisele. Ta plaanis minna Jeruusalemma lähistel asuvasse püha Sabbase kloostrisse. Kuid enne Damaskusest lahkumist vahetas Johannes kogu oma maise vara hõbemüntide vastu, lasi need ühel meistrimehel üles sulatada ja tänutäheks hõbedaseks käeks vormida. Johannes kinnitas selle käe oma õnnistatud Neitsi Maarja ikooni külge.

Niisugune ongi lugu sellest, kuidas sai Jumalaema oma kolmanda käe ja sellest, miks Johannese nimelist meest Damaskuse püha Johannesena tuntakse.