Labora Looja: perpetuum mobile Anatoli Ljutjukiga

Labora Looja: perpetuum mobile Anatoli Ljutjukiga

Ühe endise Ameerika Ühendriikide suursaadiku abikaasa kirjeldas Anatolit kui „Eesti Leonardo da Vincit”. Tundub, et ta tabas oma hinnanguga täppi, sest Anatoli on nii kunstnik kui insener, looja ning leiutaja, jutuvestja ja arhitekt, luues nii füüsilisi kui virtuaalseid ehitisi. Ta on tõepoolest renessansiajastu inimene, kes tegutseb vanalinnas – keskaegse Tallinna linnasüdames. Eelkõige on aga Anatoli sügavalt usklik inimene, kes on pühendanud oma elu Eesti looduse ning loomade eest palvetamisele, tuues ka teisi endaga koos jumalale lähemale.

On kahetsusväärne, et termin orduvend pole enam kasutuses, sest just see oleks kõige õigem viis kirjeldada Anatolit, kuidas ta elab, teenides oma jumalat, oma ukraina kogukonda ning omaksvõetud Eesti ühiskonda peale Püha Benedictuse Ordule vaesuse, vooruse ning sõnakuulelikkuse vande andmist. Et olla täpne – Anatoli on benediktiini ilmik-ordu liige – mida teatakse ka kui Kolmandat Sekulaarset Ordut – ning mis on seotud Hyllandi Tsisterlaste Kloostriga Norra Telemarki regioonis Hovini lähedal, kus Anatoli jõudis väga lähedale täielise mungavandeni, mille tulemusel oleks temast saanud täieline munk – või siis Esimese ordu usklik. Üks ammu unustatud termin skete, mis pärineb kopti keelest ning tähistab ida-kristlikus traditsioonis teatud isolatsioonis elavat munkade kogukonda, kes siiski teenivad eelkõige laiema kogukonna huvisid, kõlab asjakohaselt iseloomustamaks ka nende kolme kauges eralduses elava munga eraklust.

Olgugi, et Anatoli elukorraldus ei ole hetkel skete, on tema igapäevast elu valitsemas nii tsisterlaste koodeks (carta caritatis), mille keskmeks on lihtne elu tööst, armastusest, palvest ning enese eitamisest, kui ka benediktiinide moto ora, lege, et labora, millest esimene pärineb. Ja nii alustab Anatoli igat oma päeva palvetega (ora) Eesti ning kõigi Looja poolt loodud olevuste eest, liikudes ikoonide ees, mis kujutavad kristlikke pühakuid, kelle elu oli läbi põimunud loodusega. Iga Anatoli päev lõpeb samuti palvega ning ka lugemisajaga (lege), sest ta püüab iga päev midagi uut õppida. Oma kahe olulise palve vahel Anatoli aga töötab (labora). Ning see töö pole jäänud märkamata, sest seda on tunnustanud kaks väga erinevat valitsust.

Tema sünnimaa valitsus austas teda tiitliga „Austatud Ukraina Kunstnik” silmapaistvate saavutuste eest kunstivaldkonnas – Anatoli on pärit Lääne-Ukraina Ternopili piirkonnast väikesest Velikji Birki külakesest. Tema uus kodumaa aga andis talle teenete eest Eesti Vabariigile Valgetähe teenetemärgi, pidades pühameest oluliseks Eesti rahvuspärimuse kaitsjaks. Nii loomuomaselt aga Anatoli vaevu mainib oma tunnustusi ning kiitusi, nii et pole ka tarvidust seda nimekirja enam siinkohal jätkata. Tsiteerides siinkohal vanasõna – uhkus ajab upakile.

Anatoli on enda jaoks mõtestanud, et parim viis seitsme surmapatu kiusatuste vastu on püüelda seitsme taevaliku vooruse poole ning ta eelistab alati pöörata oma tähelepanu kõigi ning kõige paremate külgede poole. Iga Anatoli päev lõpeb positiivses toonis või hea mõttega. Ning ta mitte ainult ei mõtle positiivselt, ta ka teeb head. Näiteks on üheks tema teoseks Headuse Raamat, mille sünnilooks on erinevad lood headusest sõja ajal. Inspiratsiooniks sai abisaadetis Ida-Ukrainasse koostöös poeg Bogdaniga programmi Ukraina Heaks raames, mida omakorda toetavad ka Eesti Välisministeerium ning Eesti Kaitseministeerium.

Kui leidub neid, kes tahaks avastada Anatoli loomuses vigu, peaksime koos tagasi minema Vana-Kreekasse, kus eelkristlik filosoofia hindas kõige kõrgemalt mõõdukust ning kus Delfis asuv Apollo tempel kandis raidkirja „Ei mingit liialdust” (μηδὲν ἄγαν). Anatoli suudab pea kõiges mõõdukat piiri pidada, kuid siiski genereerib ta tohutul hulgal ideid. Vaatamata oma igapäevastele katsetele luua ideede hulgas kontrollitud skeemi, tundub vahetevahel, et pole olemas konstruktiivset uut ideed, mida Anatoli koheselt ei armastaks. Ning kuigi kakskümmend uut mõtet on sageli etemad kui vaid üks uus mõte, realiseeruvad kahekümnest mõttest kakskümmend projekti ning Anatoli sõbrad lihtsalt ei suuda temaga sammu pidada. Lummatuna pidevast uute mõtete voost, ei jaksa Anatoli omakorda keskenduda tegelikkusele, kus me kõik ülejäänud elame. Nagu väga paljud suured kunstnikud, elab Anatoli paremas maailmas – selles, mille ta on ehitanud oma peas ning südames. Lõppeks, kui ta ei suuda seda ette kujutada ning sellesse uskuda, ei suuda ta seda ka realiseerida.

Kuigi ilmselt on võimatu leida Anatoli lõputu loomingulisuse allikat – nii on Jumal ta loonud – leiame ta eluloost siiski teatud momente, mis annavad meile nende kohta häid vihjeid. Kasvades üles väikelinnas teadis Anatoli alati, et ta tahab minna edasi laia maailma ning tegi teismelisena teoks midagi sellist, mida vähesed tema eakaaslased isegi ette kujutada oskasid – ta reisis üksi läbi terve Nõukogude Liidu kuni Kroonlinnani välja. Lõpuks võeti ta Nõukogude armeesse, kus ta teenis Novgorodi lähistel, samal ajal vaagides, mida oma eluga peale teenistust ette võtta. Peale armeed kolis Anatoli Tšernivsti regiooni Lääne-Ukrainas ning asus sealses Võžnitsia linnakeses väga sovjetliku nimega Riiklikusse Kunstitööstuse kooli puutööd õppima. Praegu on koolil palju kaunim nimetus – Rakenduskunstide Kolledž. Kool on aga väga oluline – see loodi ajal, kui elas üks kuulsamaid Ukraina puutöömeistreid ning nikerdajaid Vasil Škribljak – ning kool kannab uhkusega tema nime. Anatoli lõpetas kooli 1969. aastal puutöömeistrina ning tema erihuviks said puust tehtud mänguasjad.

Peale mõnda aega Ukrainas töötamist saabus Anatoli 1970’te alguses Tallinnasse, et asuda õppima siinsesse Kunstiinstituuti (praegu teame seda kui Eesti Kunstiakadeemiat), mille ta lõpetas 1975. aastal. Tallinn on Anatoli kodulinn sellest ajast saati. Ehkki ametlikult oli tema Tallinnasse kolimise põhjuseks Kunstiinstituudi õpingud, ainus koht terves Liidus, kus pakuti disainikursusi, oli siiski ka varjatud motivatsioon: Tallinn asub rannikul ning Skandinaavia kallastele lähedal. Anatoli hellitas lootust Läände põgenemisest…Õnneks aga saabus Lääs Anatoli juurde, kui Eesti taasiseseisvus 1991. aastal. Anatolilgi oli oma oluline roll mängida, juhtides Eestis asuva Ukraina Rukh liikumise osakonda, võideldes nii Ukraina kui ka Eesti iseseisvumise eest.

Olles üks Tallinnas asuva ukraina kogukonna põhifiguure, on Anatoli ka Tallinna Ukraina Kreeka-Katoliku Kogukonna looja 1991. aastal, mil algas ka koguduse jaoks kiriku ehitamine. Kuigi Anatoli oli juba lapsena tundnud tõmmet religiooni poole, algas tema usuline teekond põhiliselt siiski Võzhnitsjas, kus ta kohtas esimesi salaja tegutsevaid preestreid. Kõik elulise mõistatuse osakesed aga asetusid omale kohale sel ajal, kui Anatoli kohtus ning veetis aega Vanem Robertiga Hyllandi Tsisterlaste Skete’s, kuhu Anatoli naaseb vähemalt kord igal aastal. Religioon on andnud Anatolile vankumatu moraalse kompassi ning on olnud tema elus edasiviivaks jõuks sellest ajast saati.

Otsides parimat viisi ukraina kogukonna lõimimiseks Eesti ühiskonda, rajas Anatoli 2002. aastal Ukraina Kultuurikeskuse, mittetulundusühingu, mis ootab enda hulka inimesi kõigist kultuuridest ning uskudest. Olles erakordseks näiteks Anatoli pühendumusest lõimumiskultuurile, on keskusest saanud üks olulisemaid kohti eestlaste ning ukrainlaste jaoks üksteise kultuuri õppimisel. Et Anatoli jaoks on erakordselt oluline ka liikide ja looduse säilitamine, sai keskuses kandvaks missiooniks lisaks ohustatud liikide säilitamisele ka nende kaitsmine – ning eriti just nende liikide, mida leiame Eestist.

Unistades kloostri loomisest Tallinnasse, otsis Anatoli pikalt keskaegset käsitööliiki, mis võiks sobida kandma labora ideed tulevastele pühitsetutele ning peatselt leidis ta, et traditsiooniline viis paberit käsitsi valmistada on linnast ammu kadunud. Ning nii taasleidis Anatoli käsitsi paberi valmistamise oskused Tallinna jaoks 2005. aastal, enne seda, kui lisandusid kalligraafia, trükikoda ning raamatute valmistamine uuest paberist täiendamaks uut keskuse juurde kuuluvat skriptooriumit. Kõiki neid kunste ning käsitöövorme kannab edasi Labora, mida juhib Anatoli poeg Nestor. Läbi aastate on Labora andnud välja imelisi raamatuid, nagu näiteks Poeetiline Punane Raamat: Eesti. Oodates munkade saabumist Tallinnasse, asutas Anatoli kümme aastat tagasi ka ilmaliku Kloostrikunstide Kooli, et anda edasi kaduvat käsitöökunsti järgmistele põlvedele enne, kui see lõplikult unustatakse.

Nagu alati, on Anatoli ka praegusel ajal kõige õnnelikum, kui ta saab õpetada noori midagi omaenda kätega tegema – eriti aga armastatud puidust voolitud mänguasju. Anatoli armastab rääkida lugusid – kas siis neile lastele, kes külastavad Laupäevakooli või on lihtsalt tulnud ekskursioonile – ja need lood on kui omapärane interaktiivne katekismus. Ning kui lapsed on head – ja seda on nad pea alati peale seda, kui on Anatoli õpetusi kuulanud, valmistab Anatoli neile lõunaks oma kuulsaid ukraina ahjus küpsetatud kartuleid.

Loomulikult teavad kõik, kes on Laboratooriumi 22 aadressi külastanud, et Anatoli magnum opus on Kolmekäelise Jumalaema Kirik; kaunis esteetiline segu sünnimaast Ukrainast ning omaksvõetud kodumaast Eestist. Kui küsida ükskõik kellelt, kes abistasid selle slaavi-põhjamaise kiriku ehituse juures, siis põhjus, miks nad seda tegid on pea alati see, et Anatoli palus neid, ning kõik nad tahtsid saada osa Anatoli suurimast pühast loomingust. Ning kuigi Anatoli armastab kiita kõiki teisi peale iseenda, ja tõsi ta on, üksi poleks ta seda kõike suutnud ellu viia, on siiski lihtne tõde see, et ilma Anatoli südames töötava igiliikurita poleks Tallinnas kaunist Kolmekäelise Jumalaema Kirikut. Ja sellest oleks väga kahju.