1980ndate alguses kohtusid Tallinnas Ukraina päritoluga unistajad. Enamus neist õppis EKAs: Viktor Šolomii, Andrii Stasevskii, Ivan Zubaka, Volodõmõr Matijko, Volodõmõr Makarenko, Volodõmõr Gamal ja teised. Kõik koos sõitsime Leningradi Kunstiakadeemiasse T. Ševtšenko sünnipäeva tähistama. Alles siis, kui Nõukogude Liit lagunes, saime teada, et need kohtumised olid korraldanud KGB generaali poolt.
Kunstiakadeemia õpetaja Volodõmõr Kalnenko kutsus usaldusväärseid Ukraina unistajaid oma pööningule Vasiljevi poolsaarel Leningradis. Näiteks tulid sinna nii kunstnikest vennad Gumenjukõd Lvivist, kui ka Ukraina Kreeka-Katoliku kiriku õpetajad Karagandast, kes tegutsesid tol tol ajal põranda all. Meie andsime osa oma stipendiumist T. Ševtšenko kuju loomiseks Leningradis ja Permis kinni hoitud ukrainlastele toetuseks. Kuna Usuteaduse Akadeemia tudengitest 80% olid ukraina päritolu, siis organiseeriti just seal leinarong T. Ševtšenko auks. Need unistajad jäid minuga terveks eluks.
Alates sellest hetkest, kui otsustasin Eestisse elama jääda, unistasin Ukraina Kreeka-Katoliku kirikust ja Ukraina kultuurikeskusest.
Esimesed kokkutulekud olid mu kodus, Tallinnas, aadressil Võrgu 13-6. Just seal korraldas Igor Svõrõda palveõhtuid nii, nagu tema neid mõistis. Kohtumised toimusid nii Tallinnas kui ka Leningradis, nende käigus kasutatud küünlad sulatati üheks kokku. See küünal oli Ukraina Kreeka-Katoliku kirikus Tallinnas kuni 2017 aastani.
Peale seda sain esimesel võimalusel õnnistuse Õnniselt Volomõr Sternjukilt Ukraina Kreeka-Katoliku kiriku Tallinnas registreerimiseks ja loomiseks. V. Sternjuk andis oma õnnistuse ka Igor Svõrõdale ja lisaks andis talle esemed palvetamiseks (nendest asjadest teab Igor täpsemalt). Niiviisi sai mu korterist ametlik Ukraina Kreeka-Katoliku kiriku koht.
Ma olen südamest tänulik oma abikaasale ja lastele nende kannatuse eest, sest aastaid peatus ja kogunes meie korteris lõpmatu arv toredaid inimesi. Ma olen samuti tänulik oma sõpradele, kirikuõpetajatele, munkadele, nunnadele, ukraina dissidentidele, Eesti asutustele nende abi eest Ukraina kiriku loomisel. Siit hakkas meie sõprusring laienema ka väljaspoole Tallinna. Bogdan Tšerepaha ühendas kreeka-katoliku inimesi Põlvas, siis tuli preester Pavlo Jahymets Vilniusest ja hakkasime pihta!