Meie kirik

Kolmekäelise Jumalaema kirik (1991-2017)

See on kaksiklugu sellest, kuidas meie kirik ehitati ja miks see sai nimeks Kolmekäelise Jumalaema kirik.

Kui Eesti sai lõpuks vabaks, tõi Anatoli Ljutjuk oma seni salaja tegutsenud Ukraina kreekakatoliku koguduse põranda alt välja. Kui kogudusel ei olnud veel püsivat kodu, said nad kokku paljudes erinevates kohtades, kuni üks Anatoli usuvendadest leidis koha Tallinna vanalinnas, mis võiks neile sobida. Eesti tollane peaminister mõistis, et see ukraina kogudus vajab katust oma pea kohale ja nii aitas ta Anatolit, ja endisest KGB laost sai kirikule uus kodu. Kuna KGB oli selle 14. sajandi hoone eestlastelt jõuga ära võtnud, oli täiesti sobilik, et see endine Püha Olavi kiriku ristimiskabel saaks tagasi oma keskaegse hiilguse.

Olles saanud oma plaanidele Ukraina kreekakatoliku kiriku peapiiskopi Volodmyr Sternyuki õnnistuse ja rahalise toetuse oma uutelt Ameerika katoliku kiriku partneritelt, hakkasid Anatoli ja ta sõbrad omale uut kirikut ise ehitama. Anatoli ja ta sõbrad hakkasid kirikut kujundama, vedades sinna Läänemerest leitud palgid ja kivid ning päästes Tallinna vanalinna prügihunnikutest võimalikust hävimisest muud muistsed ehitusmaterjalid. Kirik hakkas kuju võtma, seda tänu nende kunsti- ja disainiala väljaõppele, aga ka nende osavatele kätele, tänu millele kõik, mida nad puudutasid, õnnestus suurepäraselt. Ühel päeval, kui nad olid parajasti ametis tulevase kiriku konstruktsioonide tugevdamisega, leidis Anatoli kasupoeg kivist käe. Käsi, mis oli kunagi olnud suurema religioosse kivist skulptuuri osa, oli ära murtud ja pandud täiteks kahe seina vahele.

Lõpuks said Anatoli ja ta sõbrad oma magnum opus-e ja Tallinna esimese õigeusu usutalitusega katoliku kiriku valmis. Lõpuks ometi oli kogudus saanud omale kodu. Ühendkirikuna liitis uus kirik nii katoliku kui õigeusu traditsioonid, olles Rooma paavsti religioosse mõjuvõimu all. Kuigi uuel kirikul ei olnud veel nime, oli ära murtud kivist käest saanud kiriku siseseina nähtav osa.

Suutmata hoomata seda ilu, mida Anatoli ja ta sõbrad olid loonud, rüüstas kamp kurjategijaid vanaaastaõhtul vastvalminud kirikut. Kuigi tulekahjustused olid tõsised, otsustas Anatoli koos oma sõpradega kiriku pärast sellist kultuurivaenulikku tegu ikkagi uuesti üles ehitada. Ja nii kerkis uus kirik aegamööda, kuid kindlalt, sadade uute sõprade (kaasarvatud mitmed katoliiklikud sihtasutused ja Tallinna linn) ja vanade sõprade (teiste hulgas nende Eesti patroon – peaminister – pärast ametisse tagasiasumist) abil tuhast. Tänu Lvivist pärit meistri poolt maalitud uuele ikonostaasile on uus kirik veelgi ilusam kui enne.

Eesti munk, kes teenis Konstantinoopoli kirikus ja pakkus kiriku üleseitamisel moraalset tuge, kinkis Anatolile Kolmekäelise Jumalaema ikooni ja jutustas talle Damaskuse püha Johannese loo. Kui te pole seda lugu varem kuulnud, saate sellest lugeda siit: Kuidas sai Jumalaema oma kolmanda käe. Kolmekäeline Jumalaema on kõigi elavate kaitsja, keda on ekslikult süüdistatud või ülekohtuselt taga kiusatud. Ta kaitseb kõiki süütult kannatanuid. Jumalaema annab kõigile süütuile kindlustunde, et ka nemad on olulised Jumala suures plaanis.

Mõistes, et nii ikoon kui murtud kivist käsi on märgid, arutas Anatoli oma vaimsete isadega oma soovi nimetada kirik, mille ta oli koos sõpradega oma kätega ehitanud – ja hiljem oma kätega taastanud – Kolmekäelise Jumalaema auks. Olles saanud õnnistuse Ukraina Kreekakatoliku kiriku peapiiskopilt Lubomyr Husarilt, sai koguduse värskelt taastatud kirik nimeks Kolmekäelise Jumalaema kirik. Kuid sellega meie lugu veel ei lõpe.

Mõne aja pärast andis peapiiskop Husar Anatolile oma õnnistuse viia kõigi Jumala poolt loodud elusolendite ülistamiseks läbi igapäevaseid palvusi. Olles veendunud, et paljud ilusad loodust ülistavad palved on juba olemas, helistas Anatoli munkadele, preestritele ja oma usuvendadele palvega aidata tal leida õiged sõnad ja seejärel ühineda temaga palves. Anatoli tellis ikoonide seeria, pühendatud igale loodusega seotud kristlikule pühakule.

Kahjuks tabas meie pühakoda uus õnnetus. Uus preester, kes ei suutnud mõista ei selle loo, Kuidas Jumalaema sai kolmanda käe tegelikku tähendust ega ka Tallinna Kolmekäelise Jumalaema kiriku tõelist väärtust, otsustas keelata Anatolil tuua nii oma vanu kui ka uusi sõpru kirikusse, mille ta oli koos nendega ehitanud. Valesti informeeritud preester usub, et ühe inimese mõtlematu tegu võib kõigutada teise usku.

Meie, kes me oleme Anatoli sõbrad, oleme hakanud aru saama, mida pidi tundma Damaskuse püha Johannes, kui Bütsantsi sõdurid raiusid keisri käsul maha ta parema käe. Mõelge sellele, mida peab tundma praegu Anatoli.

— Anatoli sõber