Ljutjukkidest jutu jätkuks
Kuulujutu pärast on rumalal suured valud… Küsi sõbralt, sest sageli on ju tegemist laimuga, ja ära usu iga juttu! (Srk
19:11,15)
Ajakirjanik Matthias Kalevi sulest ilmus Eesti Ekspressi 1. veebruari numbris pikk jutt paljude linna
laste ja külaliste poolt armastatud Ukraina Kultuurikeskuse rajajast Anatoli Ljutjukist ja tema abilistest.
Lugu on pealtnäha põhjalik, kuid lähemal vaatlusel lähtub kuulujuttudest ja pooltõdedest, mille abil
kujundab peategelastest kuvandi, mis tegelikkusega kuidagi kokku ei klapi. Artikli alguses viitab autor
„osavale infooperatsioonile“, mida artikkel kahtlemata ka on. Juba avalauses peakangelasi sildistav
„korruptsioon, omastamine ja pettus“ ei leia edasisel tähelepanelikul lugemisel mingit kinnitust, kuid
innustab skandaalihuvilisi kindlasti edasi lugema.
Artikli maneer annab ühest küljest tunnistust siirast soovist puudutada võimalikult suurt hulka
uudishimulikke, kuid teisest küljest viitab selle sisu tellimustööle, sest ilmselt ei ole professionaalne
ajakirjanik, kelleks võib autorit kahtlemata pidada, ise reaalse olukorraga kursis. Põgus väide, nagu oleks
artikli tellija näol tegemist idanaabri sepitsusega, on ilmselt üle pakutud, pigem peavad selle loo puhul
paika psalmilaulu sõnad „mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin… vaid sina, inimene nagu mina, mu sõber
ja tuttav…“ (Ps 55:13-14) .
Lugu algab rea süüdistustega, mille kohta autor nagu muuseas mainib, et nende aluseks on kuulujutud.
Järgnevalt seob ajakirjanik omavahel kokku Ukraina sõjakannatajate heaks tehtud annetused ja Ukraina
Kultuurikeskuse aastakümnetetaguse ehitusmaksumuse puuduliku dokumentatsiooni. Kahte seosetut
liini kokku mängides tekib lugejal tahes-tahtmata kahtlus mõlema suhtes. Samas mainib autor justkui
möödaminnes, et kõnealune kahtlus põhineb kellegi lendu lastud „legendil“, mitte faktidel.
Edasi kirjeldab autor, kuidas Ukraina kogudus (lugeja on eelneva põhjal juba ette valmistatud, et iga
kultuurikeskuses tegutsevat organisatsiooni samastada Ljutjuki nimega) saab Ameerikast raha.
Teisejärguline on asjaolu, et selle rahaga osteti luteri kirikult kinnistu koos pooleldi varemetes olnud
kabeliga. Sõnagagi ei mainita, kes, kuidas ja milleks annetuse välja kauples. Antud juhul ei saanud
Ameerikast raha sissetooja sentigi, kuid rahvas sai seemne tulevasele ainulaadsele kultuuritarule.
Artikli autor puistab vihjeid, kuidas Ljutjuk saab muudkui raha siit ja sealt, Saksamaalt ja Eesti riigilt,
mööndes nagu muuseas, et midagi siiski nende rahadega ka tehti, renoveeriti nimelt kabel, et projekti
autor ja sisekujundaja oli Anatoli Ljutjuk ja et töö tehti vabatahtlike poolt, ilmselt tasuta. Ka Anatoli
muid teeneid mainitakse artiklis möödaminnes kui vähetähtsat asjaolu.
Trumbina alusetute süüdistuste jadas toob autor lagedale kohtuasja, kus menetluse all olid kinnistul
toimunud ehitused ja selleks sihtotstarbeliste annetuste kasutamine. Alles pika kirjutise keskel
mainitakse muuseas, et kohtuasi puudutab rahakasutust ajavahemikul 2003-2006. Väga lihtne on luua
tänapäeva seaduste alusel kuvandit korruptsioonist ja finantsdistsipliini rikkumistest tehingutes, mis
toimusid 20 aastat tagasi, mil olid teistsugused toimemehhanismid, teistsugused nõuded projektide
esitamisele ja aruandlusele ja paljud asjad käisid veel vanade nõuka-aegsete harjumuste kohaselt.
Autor kirjutab, et „kohe kui kogudusele laekus suurem summa, algas konto kibekiire tühjendamine.“
Iga natukenegi Saksamaa finantssüsteemi tundev inimene teab, et sealsed organisatsioonid raha ei loobi.
Kui seda annetatakse, siis väga konkreetse tulemuse saavutamiseks, mida annetaja ka põhjalikult
kontrollib. Olles põgusalt kõrvalt näinud Ljutjuki pingutusi, et selgitada annetajatele oma taotluste
vajalikkust ning teostuse plaani, samuti seda, kui täpselt annetajad jälgisid annetatud raha kasutamise
tulemusi, võin julgelt kinnitada, et rahalise toetuse saamiseks pidi Ljutjuk omalt poolt projekti
investeerima annetussummadest mitte vähemas väärtuses tööd. Kuna annetused olid sihtotstarbelised,
siis oli Ljutjukil lausa kohustus vastavalt projektile see raha ka ära kasutada ja tulemust esitleda.
Autor jätkab, et kuna Ljutjuk kohtule dokumente ei esitanud, „ei saa olla kindel, kas väljavõetud raha
tõepoolest koguduse huvides kasutati“. Võrrelgem nüüd mainitud annetuste summasid keskmiste
kinnisvarahindadega, mis tol ajal kehtisid. Ühe ruutmeetri ehituse hinnaks Tallinna vanalinnas oli tol ajal
ca 10 000 krooni. Artikli autor mainib, et hoonetes, mille Ljutjuk kinnistule lasi projekteerida ja mida ise
ehitas, kaasates ka erinevaid spetsialiste, oli 185 m 2 kasulikku pinda. Ainuüksi hoone kehandi
ülesehitamise hinnaks tuleb keskmiste hindade puhul 1 miljon 850 000 krooni. Artiklis mainitud
toetussummasid oli 1 miljon 65 370 krooni. Selle arvestuse kohaselt saadi toetusraha ehituse tegelikust
maksumusest 784 630 krooni vähem. Kuid see arvestus ei sisalda ei kogudusekiriku ehitust,
sisekujundust ja ikonostaasi ega juurde ehitatud kultuurikeskuse sisekujundust ja erinevate loome- ja
töökodade varustust. Artiklist tulenevate arvude põhjal pidid Ljutjukid ise keskuse rajamisse panustama
ca 1 miljon krooni.
On ilmselge, et kohus on antud juhul olnud oma hinnangu andmisel pealiskaudne. Julgen väita, et ei ole
ühtegi kogudust Eestis, kes oleks oma annetuste tulemust suutnud nii kreatiivselt ja kõrgel kunstilisel
tasemel nähtavaks teha, kui seda on teinud Ljutjukid väikeses ukraina kirikus ja selle kinnistul. Ukraina
koguduse kirik on täidetud ikonograafiliste šedöövritega, mis väljendavad peale kristliku ikoonikaanoni
veel ka seoseid ida ja lääne kultuuride vahel ning keskenduvad puhta looduse hoiule ja taastamisele.
Kogudusele annetatud raha kasutamise otstarbekuse hindamiseks tulnuks kõigepealt tellida ekspertiis
sõltumatutelt hoone- ja kunstihindajatelt, et kindlaks teha, kui palju maksaks taolise interjööri ja seal
sisalduvate kunstiteoste tellimine vastavatelt firmadelt. Alles seejärel võinuks anda hinnanguid raha
kasutuse otstarbekusele.
Peale kohtuotsuse väljavõtet, mille sisuks olid lihtsalt deklareerimata ja dokumentaalselt tõestamata
kulutused, mitte aga „korruptsioon, omastamine ja pettus“, ilmuvad artiklis taas lagedale Ukraina
sõjakannatajate toetuseks kogutud annetused. Nüüd on lugeja hästi ette valmistatud, seostamaks
kohtuasjas süüdistatavaid ka annetuste kõrvale toimetamises, ehkki selleks pole mingit faktilist alust ja
artikli lõpus tunnistab ajakirjanik ka ise: „Nii palju kui Ekspressil on pädevust hinnata, on kogu
annetusraha kulunud üksnes elutähtsale kaubale“. Tean ka isiklikult, kuidas Ljutjukid sõjakolletesse
omaenese eluga riskides humanitaarabi transpordivad. Kuid kuulujutud ja laim on võimsad relvad
ükskõik kelle hävitamiseks.
Edasi mainib artikli autor hiljuti areenile ilmunud kogudusepreestrite nimesid, kellele oleks Ljutjuk nagu
ülekohut teinud. Eeskätt isa Volodymyr (olgu rahu tema hingele!) ja isa Oleg Popyuk. Olen ise olnud
nende tegevuse(tuse) tunnistajaks kõigil nendel aastatel, mil nad Tallinnas tegutsesid. Kui esimene oli
kimpus alkoholiga ja veetis kõik argipäevad teleka ees, siis teine nägi valmis ehitatud ja unikaalselt
kujundatud kinnistus magusat kinnisvaraäri. Asjaolu, et kultuurikeskuses tegutsesid kalligraafia,
ikoonikirjutamise, paberi valmistamise, raamatuköitmise ja illustreerimise meistrikojad, mille meistrid-
õpetajad innustasid oma tegevusega tuhandeid kultuurikeskuse külastajaid, neid ei liigutanud. Eks ole
see ka arusaadav, sest tundub, et Eesti katoliku koguduste peamine sissetulek tuleb ikkagi kinnisvarast,
mitte koguduste annetustest. Ukraina Kreeka-Katoliku koguduses asjad nii ei olnud, sest Ljutjuk
kõnetas oma karismaatiliste tegevustega tuhandeid inimesi väljaspool kogudust, ja arvan, et sealt laekus
rohkem annetusi kui koguduselt endalt.
Uus preester (isa Oleg) avastab, et hooned, mida Ljutjuk kinnistu servale ehitas, et seal meistrikojad
avada, on kinnisvara, mille juriidiline omanik on kogudus (st. katoliku kiriku seaduste põhjal tema ise),
mitte Ljutjuk. Halvustavalt mainib artikli autor, kuidas Ljutjukid kasutavad (omaenese ehitatud!)
hooneid tasuta. Samas jääb taas mainimata, milleks neid hooneid kasutatakse – et seal on tükike elavat
keskaega oma käsitöö- ja kunstimeistrite kodadega, mis on meie vanalinna unikaalne visiitkaart nii kodu-
kui välismaistele külalistele ja praktiliselt alati ka avatud. Arvestades kõnealuses hoones toimuvate
meistrikodade hulka ja mahtu pole ime, et seal tegutsevad vastavalt tegevuse sisule erinevad juriidilised
üksused, MTÜ-d ja OÜ, mida artikli autor pahaendeliselt „Ljutjukkide äriühingu võrgustikuks“ nimetab.
Kui artikli autor loetleb panga väljavõtteid, loob ta kujutluse, nagu oleks Ljutjuk välja võetud raha enese
ja poegade taskusse surunud, hooned ja seal sisalduv loome-, õppe- ja töökeskkond oleksid aga nagu
iseenesest tekkinud.
Artikli lõpupoole väidab autor, et „kriitikud heitsid Ljutjukkidele lisaks koguduse varade omastamisele
ja korruptsioonile ette ka mitut vargust“. Umbisikuliselt pannakse Ljutjuki õlgadele raske süüdistus, mis
asjaga mitte kursis oleva lugeja võtab tõsiseks. Mainimata jääb aga tõsiasi, et kogudusel pole mingit
muud vara kui see, mille Ljutjukid on koos oma abilistega ise loonud. Pigem sulges kogudusepreester
Popyuk Ljutjukile ligipääsu Ljutjuki enda poolt kiriku keldris avatud muuseumile ning likvideeris
kirikuhoone ülakorrusel tegutseva laste kalligraafiaõppe stuudio. Võib olla seda pidasid artikli autori
poolt mainitud „kriitikud“ silmas. Kiriku kooripalustraadi puidust pinnale oli Ljutjuk paigaldanud
unikaalse ikooninäituse loodushoiuga seotud pühakutest, mis samuti kui keldrimuuseumi sisustus ei
kuulunud kogudusele. Eks see vast kripeldas „kriitikute“ südamel ja selleks, et õigustada Ljutjukile
kuuluva vara konfiskeerimist, mida kogudusepreester oma võimu kasutades tegi, oli parim moodus
Ljutjukki ennast süüdistada. Kõike seda on artiklis kirjeldatud nii veenval kombel, et lugejal ei pruugigi
tekkida küsimust, miks ei ole mainitud nende „kriitikute“ nimesid ja mida konkreetselt nende
süüdistuste all silmas peeti. Autor ei viita kordagi faktidele, mille alusel ta kujundab lugeja negatiivset
arvamust, väidete aluseks on ikka kas kuulujutud või anonüümne kriitika.
Julgen kinnitada, et Eestis ei ole ühtegi teist kultuurikeskust, kelle rahakasutus oleks nii selgelt nähtav
igas hoones ja seal toimuvas tegevuses, kui seda on Ukraina Kultuurikeskuses.
Tundes hästi Anatoli Ljutjukki, tema sajaprotsendilist pühendumist oma misjonitööle ja äärmuslikult
askeetlikku eluviisi, võin öelda, et tema näol on tegemist erakordse kunstnikuga, kes on suutnud eesti ja
põhjala kujundikeele siduda ukraina lääne-slaavi energiaga. Tema poolt rajatud, kujundatud ja välja
ehitatud Ukraina kirik ja kultuurikeskus Laboratooriumi tänaval on nii kunstilises, sotsiaalses,
hariduslikus kui religioosses plaanis unikaalne.
Olles loonud geniaalse sisekujunduse kontseptsiooni, kulutas Ljutjuk tohutu energia selleks, et koguda
toetusi kõige selle valmis ehitamiseks. Teda usaldati ja annetusi tehti ning mida enam annetajad nägid,
millised imelised asjad nende annetuste varal sünnivad, seda enam nad usaldasid.
Ka kiriku esmase valmimise aegu ei meeldinud Ljutjuki vaimne aktiivsus teatud ringkondadele ning
vastvalminud kirik süüdati põlema. Kõnealune kirjatükk EE-s on järjekordne katse hävitada Anatoli
Ljutjuki misjonitöö. Õnneks ei lasta kurjusel teha kõike, mida see himustab. Anatolit toonane põleng ei
peatanud, ta alustas uuesti, ehitas kiriku uuesti üles, koondas sinna igat liiki meistrid ja nii valmis see,
mida me täna näeme.
Anatoli viimane projekt „Kunstiline looduse punane raamat“ koondab paljude rahvaste laste mure
looduse pärast ühte kunstilisse ja poeetilisse almanahhi, mis ühendab elukultuuri toetajaid üle kogu
maailma, südameks Eesti ja Ukraina. Taaskasutuse imena valmistab Labora meistrikoda vanadest
puuvillakaltsudest ise paberit, köidab, kirjutab kalligraafiliselt ja illustreerib raamatuid ning kaasab
sellesse tõelisse keskkonnapäästetegevusse loovisikuid ja kultuurikeskusi üle terve maailma.
Ljutjuki poolt loodud sakraalruum tervikuna oma arhitektuuri, sisekujunduse, kunstiteoste ja
meistrikodadega on ainulaadne ja kahtlemata parim ajaloo õppevahend ka koolilastele, kelle grupid
järjepidevalt kultuurikeskust külastavad. Nende jaoks on Anatoli loonud ka põneva rahvuslikus stiilis
marionetiteatri vooruste ja pahede mõjust inimese elule.
Tol ajal, kui Ljutjuk seda kõike rajas, ei olnud autorikaitse küsimused kuigi aktuaalsed – kõik ehitasid
suure õhinaga üles Eesti Vabariiki. Kõik nähtav Ukraina Tallinna Kreeka-Katoliku kirikus ja Ukraina
Kultuurikesksuses on Anatoli Ljutjuki looming, millele on autoril ka seaduslikud õigused.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Ljutjuk on tõeline rahva sulane. Tema isandaks on paljud pered nii kodu-
kui välismaalt, kes näevad tema loomingus väljavaadet normaalse elu taastamisele ka lääne ühiskonnas.
Õpetussõna ütleb: „Ära laima sulast ta isandale, et isand ei neaks sind ja sina ise ei jääks süüdlaseks!“
(Õp 30:10 )