Mu sõbrad, täna tahan teile jutustada, kuidas kaugel 1993. aastal algas meie esimene Pastoraalkompleksi periood Laboratooriumi tänaval. See kestis kuni 1998. aastani, millal pahasoovlikud inimesed panid meie kiriku põlema.
Kui viisime KGB jäätmed ära, nägime esimest korda juba pestud hoovi ja palusime Saksa kirikult meile andeks anda. (Kui kirikut kasutatakse lihtsalt ehitise mitte pühamuna, tema hing tunneb ennast kui maha jäetud. Vanasti oli sellel kohal Luteri saksa kogudus). Jumal ei läinud kunagi siit ära. Ja ma arvan, et Ta rõõmustas koos meiega, kui hakkasime pihta ja esimesed teenistused viisid läbi preester Pavel, preester Robert ja preester Gij.
Paljud teist mäletavad neid teenistusi ja tingimusi, milles me saime kokku, et palvetada.
Aknad pani preester Pavlo kilega kinni, sest teenistuse käigus jäätus vesi. Vett pidime paluma naabrilt Laial tänaval, kes ei väsinud pilkamast “Oh ukrainlased! Vee eest peab ju maksma!” Vets oli tol ajal ainult rongijaamas, 10min kaugusel. Aga meil oli ju õnnestav rõõm, mis ühendas hiljuti sündinud kogudust. Nüüd on meil teenistus ukraina keeles! Nüüd on meil Ukraina kirik!
Meid ootas pikk ja piinarikas tee Pastoraalkompleksi teostamiseni. Ja see töö kestab tänapäevani.
Tänan sõpru, kes andsid oma mälestused ja pildid. Kutsume teid üles mitte olema ükskõiksed meie Ukraina kiriku ja Keskuse loomise suhtes. Me peame kogu aeg meeles pidama, et kui meie ei kirjuta ise oma ajalugu, siis tulevad teised, kirjutavad seda omamoodi ja hakkavad meie lapsi selle järgi õpetama.