Labora elu by Ljutjuk Anatoli | okt. 17, 2020 | Sanktuaariumi ajalugu Enne lubasin teile meie Labora’st jutustada. Mida see endas peidab? Et meil oleks soe ja õdus, saatis Mõhajlo Võšõvanjuk meie juurde ahjumeistri, kelle nimi oli Ivan ja kes oli pärit väikesest linnast Karpaatides. Sellist meistrit on tohutu raske leida mitte ainult Karpaatidest, vaid ka tervest Ukrainast. Seda, kuidas see ahi töötab ja suitsu välja laseb, on raske sõnadesse panna. See on lihtsalt nii hea! Ma kütsin seda täna jälle. Kunagi elas meil ka teine meister, mitte väga pikalt, ainult 5 aastat, ja tema õpetas meid kartuleid küpsetama. Tema reeglite järgi tehtud kartul sai kuulsaks terves maailmas. Jüri toitis ise kaks Ukraina kui ka Eesti presidenti, vähemalt viis piiskoppi, palju munki ja nunni, kirikuõpetajaid kolmest usukonnast, laupäevakooli lapsi, Vira Konõki ja tervet Ukraina Kongressi Eestis, Ukraina Naiste Liitu, jpt. Kõiki ei jõuagi loetleda! Siin toimub meie kalligraafia kool, mida juhatavad kaks parimat kalligraafi Euroopas – Heino Kivihall ja Tatiana Iakovleva. Kokku on meil rohkem kui 50 õpilast. Aeg-ajalt toimuvad ka töötoad maailma meistritega. Ja sellest kõigest kasvas meie suhtumine kalligraafiasse nagu palvesse. Meie meistrid jagavad hea meelega oma kogemusi ukraina koolide ja kunstiasutustega. Ja siis Vasõl Korpanjuk soovitas meile meistrit, kes teeb põsankõ (värvitud munad eri rahvusmustritega, alati valminud Ülestõusmiseks). Palju aastaid tagasi tuli see meister, kelle nimi on Oleg, meie juurde ja õpetas inimesi põsankõ tegema. Selline kunst õitseb Eestis tänapäevani. Oleg on tähtsal kohal meie meeskonnas, tegev meistri ja sõdurina. Rääkimata vareenikutest! Ukraina Naiste Liidul Eestis toimuvad kultuurikeskuses kokkutulekud ja vahetevahel teevad nad ka vareenikuid. Ukrainlased teavad ju ilma sõnadeta, mis asi see on ja kuidas see maitseb. Stefa ja tema vareenikud on kõrgeimal kohal ukraina köögis. Tervet protsessi peab aga ise kuulma, siis haistma, silmitsema ja maitsma. Ukraina Kultuurikeskus hoolitseb ka Ukraina sõjaarstide ja meditsiinitöötajate eest, kes läbivad rehabilitatsiooni Eestis. Sooja tunde tagab mitte ainult meie ukraina ahi, vaid ka toetus selliste ukrainlaste poolt nagu Anna Kalitsun, Nastja Simkova, Nadija Koroljuk, Bogdan Tšikalkii, Viktor Zub, Igor Svõrõda ja palju teisi Eestis elavaid ukrainlasi, kes aastate jooksul annavad abi ukraina sõjaväelastele. Aga trükikoda! Siin töötab Šotimaalt pärit tüdruk. Hanna Harkes on meil trükimeistri kohal, laulab ühte ukraina laulu (aga kui hästi!). Tema eestvedamisel tehakse siin töötoad pühapäevakooli lastele, aga ka kõigile soovijatele. Siin trükikojas valmistatakse meie Headuse raamatuid. Vahepeal peatun ja ei usu, kui palju siin toimub. Meil trükitud raamatud on leidnud koha kõige suuremates maailma raamatukogudes, näiteks Ameerika Kongressis, Vatikani raamatukogus, Rio de Janeiros, Pekingis, Tokios ja mujal. Mõned neist on ka üle antud Rooma Paavstile Franciscusele. Aga paberikoda! Meie valmistame paberit vana tehnoloogia järgi, näitame sellist tehnikat ka lastele ja täiskasvanutele. Selles paberis on peidus nii rõõmsaid kui kurbi hetki. Iga inimene paneb paberi tegemisel sellesse tüki seda emotsiooni, mis on tal parajasti hinges. Selles paberikojas teeme paberit, millest kasvavad taimed, samuti paberit mis kasutatakse “Muinasjutu Hobu” raamatu jaoks. See raamat jutustab vabatahtlikest sõjas Ida-Ukrainas. Paberi tegemisel kasutati riidet, mida kandsid sõjas surnud Vasõl Gurnjak ja Mõhajlo Stasiv. Mina usun, et Õnnis Peapiiskop Ljubomõr Guzar, mitte ainult andis mulle õnnistuse kloosterliku kunsti arendamisele, vaid ka innustab meie meeskonda tegutseda ja läbi meie projektide inimesi Jumala arusaamiseni viia